Tsooniveearvestid: taba veekadu enne, kui see valusaks läheb.

Mida „tsoonimõõtmine“ tegelikult tähendab

Tsooniarvesti asub veevõrgu kahe osa piiril. Võrgu ülejäänud mõõtevahendid jäävad allavoolu – kodutarbijate arvestid, suurtarbijate arvestid, hüdrandiarvestid seal, kus need olemas on. Tsooniarvesti teab, kui palju vett tsooni sisenes. Liida allavoolu jäävad arvestid kokku ja tead, kui palju sai arvele võetud. Vahe ongi kadu.

See kõlab lihtsalt. Konks on selles, et ilma pidevate ja ühtlustatud andmeteta on see vahe kasutuskõlbmatu müra – arvestid sünkroonist väljas, vahelejäänud näidud, erinevad mõõtühikud, erinevad intervallid. Kui parsimise, valideerimise ja ajalise joondamise teeb üks platvorm, muutub number signaaliks.

Öine miinimumvooluhulk: varajane hoiatus

Kell kolm öösel ei kasuta peaaegu keegi vett. See, mis öise miinimumvooluhulga ajal tsooniarvestist läbi voolab, on – esimeses lähenduses – leke ja mõõtmata tarbimine. Baastase kujuneb välja nädala või paari jooksul; astmeline muutus baastasemes viitab järgmisel hommikul uuele lekkele.

Enamik lekkeid annab endast sel moel märku ammu enne, kui need on näha maapinnal või kliendi arvel. Platvormi ülesanne on teha astmeline muutus ilmselgeks ja suunata see operaatorile, kes saab midagi ette võtta.

Mida ja mis järjekorras me mõõdame

Väljund, mida operaator päriselt kasutab

Kolm asja, samas vaates:

Suunatakse sellele, kes on valves. Midagi nutikamat siin polegi – väärtus on õigeaegsuses, mitte matemaatikas.

Mis praktikas muutub

Operaatorid, kellega me koos töötame, räägivad vahest säästetud kuudes iga leiu kohta. Öise miinimumvooluhulga järgi tabatud lekke lokaliseerimine võtab tunde. Sama leke, mis avastatakse kliendi kaebusest, võtab nädalaid – ja selleks ajaks on arve, teeremont ja järelevalve tähelepanu kõik korraga kohal.

Räägi meiega veekadude programmist Vaata veevõrke →