Kaugloetavad arvestid korteriühistus: miks ühistud neid valivad.

2027. aasta tähtaeg – ja mida see ei puuduta

EL-i energiatõhususe direktiiv (2023/1791, mis kannab edasi 2018. aasta nõudeid) nõuab, et kütte ja sooja tarbevee arvestid ning küttekulujaoturid oleksid kaugloetavad. Alates 2020. aasta sügisest paigaldatud seadmetel pidi see võimekus juba olema; olemasolevad tuleb ümber ehitada või välja vahetada hiljemalt 1. jaanuariks 2027.

Üks asi läheb avalikus arutelus tihti sassi: direktiiv puudutab kütet, jahutust ja sooja vett – korterisiseseid külmaveearvesteid see kaugloetavaks muutma ei kohusta. Kui ühistud ka need kaugloetavaks teevad, on see praktiline, mitte juriidiline valik. Praktilised põhjused on juriidilistest enamasti tugevamadki.

Vahevesi: kulu, mida keegi ei tarbinud

Kõige sagedasem üllatus maja veearvestuses on erinevus vee-ettevõtte peaarvesti ja korteriarvestite summa vahel.

Maja sisendil olev peaarvesti on tavaliselt juba kaugloetav: vee-ettevõte fikseerib selle näidu automaatselt, kindlal kuupäeval ja kellaajal. Kui kortereid loetakse endiselt käsitsi, saabuvad näidud eri päevadel – või ei saabu üldse, ja siis keegi hindab. Tulemuseks on vahe selle vahel, mida maja ostis ja mida korterid deklareerisid, ning see vahe maandub ühistu üldkuludesse.

Illustratiivne näide: 40 korteriga maja, kus elab keskmiselt kaks inimest korteri kohta ja tarbimine on tüüpiline ~90 liitrit inimese kohta ööpäevas, kasutab aastas umbes 2600 m³ vett. Kui vee ja kanalisatsiooni koondhind on ~3,50 €/m³, on maja aastane veearve umbes 9000 €. Kui peaarvesti ja korteriarvestite vahe on 10%, on see ligikaudu 900 € aastas, mida keegi konkreetselt ei tarbinud – aga ühistu maksab ikkagi. (Numbrid erinevad majati ja piirkonniti; mehhanism mitte.)

Kui korteriarvestid loetakse automaatselt samal hetkel peaarvestiga, kaob suurem osa ajastusest tekkivast vahest lihtsalt ära. See, mis alles jääb, osutab päris probleemile – lekkele või tähelepanu vajavale arvestile –, mitte ei ole enam müra.

Lekked paistavad välja samal päeval, mitte järgmise arvega

Tunni- või päevanäitude juures torkab ebatavaline tarbimine kohe silma: WC-pott, mis ei lakka jooksmast, aeglane tilkumine seina sees, arvesti, mis on lugemise lõpetanud. Platvorm märgib selle ära ja teavitab juhatust või haldurit samal päeval.

Üks meie omavalitsusest klient sõnastas selle pärast ligi 900-liitrise tunnilekke tabamist lihtsalt: rike leiti ja parandati nelja päevaga alates tekkimisest – sest keegi nägi andmeid, mitte arvet.

Kuidas näidud haldurini jõuavad

Kaugloetav süsteem kortermajas koosneb kolmest osast, millest ükski ei nõua uut kaabeldust:

1. Iga arvesti mõõdab tarbimist ja saadab näidud raadio teel – kortermajades enamasti LoRaWAN-i või wM-Busi kaudu.
2. Majja paigaldatud üks-kaks lüüsi koguvad raadiosignaalid kokku. Üks lüüs katab tavaliselt terve trepikodade ploki koos keldritega.
3. Lüüs edastab näidud üle interneti platvormile, kus juhatus, haldur ja raamatupidaja näevad samu numbreid.

Seal, kus majal või üksikul arvestil levi pole, täidab lünga walk-by- või drive-by-lugemine – näidud jõuavad igal juhul samasse süsteemi.

Mehaaniline või ultraheliarvesti?

Kaugloetavuse kõrval kasutavad paljud ühistud võimalust minna mehaanilistelt arvestitelt üle ultraheliarvestitele. Mehaaniline arvesti mõõdab veevoolu pöörleva tiivikuga, mis ajapikku kulub ja on tundlik vees leiduvatele osakestele. Ultraheliarvestis liikuvaid osi pole: täpsus püsib aastatega stabiilne, kasutusiga on pikem ning paljud mudelid tuvastavad ise ka tagasivoolu, tühja toru ja manipuleerimiskatsed.

Ultraheliarvesti on seadme kohta kallim, kuid kogu süsteemi eluea peale – vähem vahetusi, vähem täpsusvaidlusi – tuleb kogukulu sageli väiksem. Divako seadmebaas on tootjaneutraalne: platvorm töötab turu suuremate arvestitootjatega, nii et arvesti valik saab lähtuda maja vajadusest, mitte tarkvara piirangutest.

Võrk, mis kasvab koos majaga

Kaugloetav veearvesti on harva lõppseis. Sama LoRaWAN-võrk, mis kannab veenäite, võib hiljem kanda ka soojus-, elektri- ja gaasiarvesteid ning hooneandureid, näiteks temperatuuri või niiskust. Platvormi poolel toidavad samad andmed korteritevahelist kulujaotust, elanikuportaali, kus iga leibkond näeb oma tarbimist, ning eksporti raamatupidamis- või arveldustarkvarasse, mida ühistu juba kasutab.

Seda tasub enne otsust kontrollida: ainult tänaste veearvestite järgi valitud süsteem võib osutuda tupikuks, kui 2027. aastal peavad liituma küttearvestid.

Viis küsimust enne otsustamist

1. Kas süsteem võtab hiljem vastu ka soojus-, elektri- ja gaasiarvestid ning hooneandurid – ilma otsast alustamata?
2. Kas see tuvastab ja teavitab automaatselt lekkeid, tagasivoolu ja vaikivaid arvesteid?
3. Kas näidud saab suunata raamatupidamis- või arveldustarkvarasse, mida ühistu juba kasutab?
4. Kellele kuuluvad andmed ja kas saad need kaasa võtta, kui kunagi teenusepakkujat vahetad? Süsteem, millest väljapääsu pole, on süsteem, millega ei saa läbi rääkida.
5. Kes vastutab toe ja hoolduse eest ka viie aasta pärast?

Kui pakkujal on kõigile viiele selge vastus, ei ole tehnoloogiavalik ise enamasti enam keeruline koht.